2024. aastal tähistab Setomaa Muuseumide Saatse muuseum 50. tegevusaastat. 

Muuseumid ning töö selles on väga palju muutunud. Saatse muuseumi looja Viktor Veeber on mitmetes intervjuudes öelnud, et ta rajas muuseumi 1974. aastal huvist ja vajadusest.

50 aastat tagasi loodud muuseumis aga ei piisa nüüd enam ainult huvist. Tänapäeva töö muuseumis eeldab töötajatelt ääretut professionaalsust ja palju uusi oskusi. Keerukad nõuded on esitatud ka muuseumi omanikule kogumise, säilitamise, eksponeerimise ja pärandi vahendamise kontekstis. 

Käesolev artikkel annab huvilistele lühiülevaate muuseumi loost ja arengust aastatel 1974 – 2023. Põhjalikuma ülevaate saavad huvilised muuseumi juubeliaastal ilmuvast raamatust „Maja täis lugusid".

…Aastal 1961. sõitsime Saatsesse, süda värises sees. Kõik oli nagu alles, kuid samas ka väga teistmoodi… Ma nägin nüüd kõike täiskasvanu pilguga, mälestustes oli kõik teistsugune – ilusam, suurem. Tegelikkus – puud kõik tohutult suured, aga hooned – vanad, hooldamata… Kuid nad olid siiski tuttavlikult olemas. Neil polnud ka praegu omanikku. Altmetsa talus tegutses õpetaja Viktor Veeber. See oli iseenesest hea, sest see minimaalne hoolitsus hoidis hooneid lagunemast. Mis oli aga märkimisväärselt hea, et Veeber tundis huvi Setomaa ajaloo, kultuuri ja traditsioonide vastu ning kogus vanu asju, küllaltki süsteemitult, aga kogus lootuses, et kunagi saab sellest  koduloomuuseum… (Silvia Ploomipuu. Katkend ilmuvast raamatust „Maja täis lugusid".)

Kogukondlikul algatusel loodi 1974. aastal ajaloolisel Setumaal, Põlva rajoonis, Värska külanõukogus Saatse külas koduloomuuseum. Muuseumitegevus sai alguse Saatse kooli omaaegse ajalooõpetaja Viktor Veeberi juhendatud Satserinna (Saatse) kooli kodulooringi tegevusest. Koos Saatse kultuurimaja tolleaegse direktori Uno Langega tekkis neil mõte luua kohaliku kultuurimaja juurde koduloonurk. 25. juunil 1974. aastal avati kultuurimajas kodulooringi esimene näitus setode majapidamises kasutatud maaharimis- ja põllutööriistadest. Seda päeva peetakse Saatse muuseumi asutamisajaks. Peagi saadi kodulooringi tegutsemise käigus kogutud esemetele uus näitusepind Saatse vanas koolimajas, praeguses muuseumi majas ning algselt perekond Ploomipuule kuulunud majas, Altmetsa talus.

Viktor Veeberi lootus oli täitunud. Täitus ka selles majas lapsena elanud Silvia Ploomipuu lootus, et nende lapsepõlvekodu majas toimub midagi olulist, mis suutis päästa hoone lagunemisest. 

Ajalooõpetajana oli Viktor Veeberil suur tahe tutvustada õpilastele kaugete maade ja rahvaste ajaloo kõrval ka oma kodupaiga minevikku. Nõukogude Eesti aegne töö ja tegevus muuseumis kujunes vastavalt ühiskondliku elu nõudmistele. Sel ajal omistati suurt tähelepanu kodu-uurimuslikule tööle. Koguti palju koduloolist andmestikku, mis avaldati kogumikke sarjas „Kas tunned maad?". Ilmusid Eesti NSV Haridusministeeriumi ja Eesti NSV Noorte Turistide maja poolt väljaantud kogumikud „Õpilaste kodu-uurimistöid". Need sisaldasid vabariiklikel kodu-uurimiskonverentsidel ettekantud töid. Konverentsidel osalesid aktiivselt Värska ja Saatse kooli õpilased. Viktor Veeber ja kodu-uurimistööde juhendajad tegid tähelepanuväärset tööd oma kodupaiga uurimisel ja tutvustamisel. 

Huvi muuseumi vastu kasvas, külastajate arv tõusis, esemete kogud täienesid kiiresti. Kohalik kogukond toetas muuseumi mitmeti: metskond toetas küttepuudega, sovhoos aitas transpordiga jne. Saatse nulga, mis ulatus välja Pihkva järveni, inimeste ja ühe karismaatilise ajalooõpetaja koostegevusena elas koduloomuuseum oma igapäevast elu. Muuseumil oli eriline roll kodukoha mineviku tutvustamisel just koolinoortele. 

Saatse muuseumi kauaaegse juhi ja asutaja Viktor Veeberi surma järel 1992. aastal võttis töö muuseumi üle tema poeg, kunstnik Renaldo Veeber. Kunstnikuna ühendas ta siin majas oskuslikult seto kultuuripärandi ja oma kunstiloomingu ühtseks tervikuks, ning vahendas seda omapärastelt ja oskuslikult muuseumikülastajatele.

Muuseumi rajamise lugu ja muuseumi kogud on jäädvustatud raamatus „Setumaa muuseumid 1. Saatse muuseum", mille andsid välja Setu Kultuuri Fond ja MTÜ Arheoloogiakeskus 2005. aastal. Seal on Renaldo Veeber ja tema abikaasa Natalja avaldanud väga põhjaliku ülevaate Saatse muuseumi asutamisloost ja käekäigust aastail 1974–2004. Lisaks annavad etnoloog Mare Piho ja arheoloog Arvis Kiristaja ülevaate, kui väärtuslikud on Saatse muuseumisse kogutud esemed. Muuseum oli 2005. aastaks võtnud külastajaid vastu juba 30 aastat, kuid alles 2005. aastal ilmunud raamatuga sai laiemale üldsusele kättesaadavaks muuseumi lugu. Muuseumi asutaja perekond oli hoidnud ja päästnud lagunemisest ajaloolise maja Saatse piirkonnas, kuid hoone oli selleks ajaks juba vana ja väsinud. Väga olulise panuse Saatse muuseumi edasisse tegevusse ja arengusse on andnud omaaegne Värska vallavanem Vello Lõvi, kes oli ka Saatse nulgast pärit. 1998. aastal sai Saatse muuseumist vastavatud Seto Talumuuseumi filiaal. 2006. aastal alustati selle direktori Laine Lõvi ja Värska valla toetusel Saatse muuseumis põhjaliku renoveerimistegevusega, samuti hakati kavandama uut püsiekspositsiooni. 

Muuseumi renoveerimistööde lõppedes 2006. aastal, tekkis vajadus arutleda muuseumi edasise staatuse osas. Senine esemekeskne väljapanek väikses paigamuuseumis toimis hästi. See oli mitmekesine ja andis nii külastajale kui ka uurijale autentse ülevaate ühes Setomaa nurgas kogutud esemetest. Renoveeritud majja oli siiski vajalik luua näitus, mis arvestaks 21. sajandil muuseumitele püstitatud eesmärke. Ainulaadset arhailist seto kultuuri tutvustavas muuseumis tuli luua uus, kogudel põhinev näitus, mis vastaks muutunud muuseumimaastikus toimuvale ja tänapäeva muuseumikülastaja ootustele.

Seto Talumuuseumi direktor Laine Lõvi ettepanekul loodi töörühm, kelle abiga taheti leida muuseumile uus väljund ning koostada kaasaja nõuetele vastav uus ekspositsioon. Töörühma kuulusid: Seto Talumuuseumi direktor Laine Lõvi, Värska vallavanem Raul Kudre, Värska valla arendusnõunik Rutt Riitsaar, etnoloog Mare Piho, ajaloolane Arvis Kiristaja, Setomaa Valdade Liidu arendusjuht Aare Hõrn, Eesti Maanteemuuseumi tolleaegne juht Marge Rennit, Saatse muuseumi töötajatest kuraator Renaldo Veeber ning varahoidja Tea Korela, Kultuuriministeeriumi tolleaegne asekantsler kultuuriväärtuste alal Anton Pärn ning Setomaa riiklikukultuuriprogrammi tollane koordinaator Marju Reismaa.

Värska valla ja Euroopa Liidu rahalisel toel valmis 2010. aasta mais Saatse muuseumis atraktiivne püsiekspositsioon.

Muuseumi maja jagati kuueks teemaruumiks. Esimene tutvustas Setomaa ja Saatse nulga ajalugu. Kaardid seintel andsid hea ülevaate Setomaa territooriumist ja nulkadest. Auväärsel kohal oli ka ülevaade muuseumi majast ning muuseumi asutaja Viktor Veeberi lugu. Usuelu ja kiriku teemanurgas oli põhirõhk Saatse kirikuloo tutvustamisel ning esivanemate austamise kommetel. Rahvakultuurile pühendatud tuba ühendas laulu, tantsu, rahvariided ja pühasenulga. Köögis oli riiulitel erinevad majapidamises kasutatud tarbeesemed. Ekraani vahendusel sai põhjalikult tutvuda sõira valmistamisega. Olulise osa muuseumi ekspositsioonist hõlmas seto mehe lugu. Maaharimis- ja puutööriistadest sai näha suurt puidust looreha, vikateid, viljatuulamise masinat, puutööriistade kollektsiooni, savipotte ja -kausse. Enne teisele korrusele jõudmist oli koridoris väljapanek jalanõudest, kingsepa tööriistadest ning kalapüüdmisel kasutatud tööriistu. Teisele korrusele jäid varem muuseumijuhatajana töötanud kunstnik Renaldo Veeberi kunstiateljee, Saatse kooli ajalugu tutvustav tuba, kus saab pidada väikest seminari või ümarlauda, ning arhiiv ja muuseumitöötaja kabinet. 

Muuseumis algas uus periood. Ajaloolise maja uut elu ja hingamist ei näinud enam kahjuks oma isa tööd jätkanud kunstnik Renaldo Veeber, kes lahkus meie keskelt 1. mail 2010. Varahoidjana juhataja kohustes jätkas tööd Tea Korela. Uuenenud maja koos korrastatud õuealaga ootas taas külastajaid. Muuseumis hakkasid toimuma üritused ja õppepäevad. Alustati kogude korrastamisega ja digitaliseerimisega. Maja uus väljund suutis tuua muuseumisse palju uusi külastajaid. Paljud ei teadnudki, et selles piiriäärses kohas asub muuseum. Imestati sellises kohas uuendusliku ja sisuka näituse olemasolu võimaluses. Kui Viktor Veeber ajalooõpetajana nägi vajadust siia luua selline koht, siis meie ülesandeks on seda töös hoida ja anda edasi kõike seda, mida üks väike muuseum saab pakkuda. 

Pöördeline aeg algas Saatse muuseumis 2019. aastal. Muuseumid, mis asuvad Setomaa eri kohtades, ühendati. Sellega algas Saatse muuseumilegi täiesti uus ajajärk. Setomaa Muuseumide uus juht Merily Merienhagen nägi tööle asudes uut visiooni, et iga Setomaa muuseum võiks keskenduda ühele olulisele seto kultuuri iseloomustavale teemale. Obinitsas seati esikohale peaasjalikult laul ja keel, Värskas keskenduti põhjalikult setode argikultuuri tutvustamisele erinevates ajastutes. Sõltuvalt asukohast hakati Saatse muuseumis kajastama ka piiride teemat, mis andis võimaluse seto kultuuri veelgi laiapinnalisemalt mõtestada, kirjeldada ja koguda. 

Uue näituseosa koostamisel ja teostamisel oli peamiseks partneriks Blueray OÜ, kelle pikaaegne kogemus muuseumivaldkonnas andis Saatse muuseumile uue sügava sisu. OÜ Blueray tegevjuht ja uue ekspositsiooniosa kuraator Mairo Rääsk oli selle töö koostamisel kindlalt veendunud, et Saatse on piiriteema avamiseks parim koht: „Juba siia saamiseks tuleb kaks korda ületada Vene Föderatsiooni piir, mis pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on hoopis teistlaadne kogemus. Saatse suurimaks trumbiks on selle väga erilise paiga sümbolväärtus nii otseses kui laiemas tähenduses. Kuna näituse keskmes on setod, on esikohale seatud identiteedi ja kultuuriga seotud piirimõisted ja nende erinevad aspektid." Uus piiriteemaline püsiekspositsiooni osa  „Igal asjal on piirid" avati Saatse muuseumis 3. mail 2022. 

Tänaseks on muuseumi kogud jõudnud nähtavale muuseumide veebikeskkonnas. Kogud on ka täienenud peamiselt fotode ja arhiividokumentidega. Siin piirkonnas elanud inimesed tunnevad huvi nende kodukoha muuseumi vastu ja annetavad oma esivanemate fotod ja dokumendid rõõmuga siia hoiule. Muuseumitöötajad on ise koostanud mitmeid näitusi ja korraldanud üritusi. Räägitud on paljudele inimestele Saatse kui vana kirikuküla ja selle inimeste lugusid. Oleme tutvustanud setode elu rõõmudest ja raskustest nii minevikus kui ka tänapäeval. 

Loodame, et selles vanas, 1910. aastal ehitatud majas, tegutseb Saatses muuseum veel kaua ja ootab tulevikuski inimesi, kes leiavad tee siia kaugele maanurka ning sisse astudes avastavad enda jaoks midagi unustatut või midagi täiesti uut!

Pikka iga Saatse muuseumile!

Saatse muuseum on väga tänulik kõikidele, kes on toetanud, kaasa aidanud sellele, et siin väikses külas töötab ikka edasi Viktor Veeberi loodud muuseum.

Ootame kõiki, kes seda kohta oluliseks peavad,  Saatse muuseumi 50. juubeliüritusele 25. juunil 2024, algusega kell 12.00

Perenaine/varahoidja Tea Korela

Fotod: Reigo Teervalt ja muuseumi arhiivist